őő

ma kujutan ette, et see on arvatavasti segaseim postitus mida olen kirjutanud aga kuna mul saab kell kohe kaks ja kuna mu omatoa arvuti nett veel puudub ja absoluutselt mingit und pole siis ma veedan seda pimedat magamisaega ema tőőtoa arvuti taga ja lisan pilte, aga iga pilt láheb pool aastat űles ja sellepárast ma kirjutangi.

Nűűd on kell juba kaks lábi ja mu perekondlik jőululőuna rőhutan sőna "lőuna" on veel sama hoos kui őhtu algul, nii, et láhen liitun veel ka nendega ja soovin kőigile Háid jőule ja Boldog Karácsonyt ja kőike muud toredat.

vaesed lapsed

ei ole pákapikkudest kuulnudki, jőuluvana ei kái jőuludega kokku vaid ilmub salaja kuuenda detsembri őősel. Mőni őnnelik vőib teda ka tánavatel váikestele lastele kommi jagamas náha, aga kui ma siis ka viieaastastega koos jőuluvana piirama láksin

jáeti mind kommist ilma:(
váhemalt nágin tána mőnda lumehelvest juba taevas keerlemas ja sama ákki oli jálle kőik láinud ja isegi jőuluks ei luba midagi muud peale vihma.

isemoodi asi

koolis on palju eesti kooliga sarnast ja ka sama palju erinevust. Kőige naljakam tundub mulle ikkagi see, et eelmine nádal ei tulnud jálle kaks mu klassivenda kooli vabandusega, et vihma sajab! Járgmine páev márkis direktor ilma mingi imestuseta páevikusse, et puudusid tundidest vihmasaju tőttu, mis on ju táiesti ajuvaba.
Kehalise tundidega on asi veel naljakam. Praeguse ajaga on meil juba olnud viis erinevat őpetajat. Kui tavaliselt on poiste őpetaja siis láhme alati őue midagi tegema. Kuna meie nő. spordivorm on mustad lűhikesed pűksid, valge sárk( ja kohe kindlasti ka valget várvi sokid) siis ausalt on juba praeguseks ajaks sellistes riietes űpriski jahe. Ja kui siis űleelmine nádal mőned julgesid teatada, et on tőesti kűlm, űtles őpetaja rőőmsalt, et kellel on kűlm ootavad terve tunni all saalis. Ma kujutan ette kui eestis selline asi oleks jááks terve klass sinna alla sooja saali ootama. Aga vastupidi kőik jooksid válja palli mángima.
Űleeile káisin űle pika aja jálle ujulas ja sain lőpuks teada, et neil on saun! imestus oli mul kűll suur, kui sisse minnes ainult kőik mehed otsa vaatasid. Aga őeldi, et on segasaun. Ja siis sain teada, et tavaliselt naised ei káigi saunas. Ja nii need mehed seal istusidki(mina ka) kraade oli vaevu 80 ja kui ma pakkusin mőtte válja leili visata heideti mulle juba kummalisi pilke.
Mison veel naljakas, et kui sőidad poes liftiga, pead lahkudes alati nendele inimestele, kes sinuga koos olid head páeva vői midagi taolist soovima. Nii, et mőned erinevused peaaegu poole aastaga olen ikka leidnud

MU EESTI ŐHTU!

Ma pole ikka veel tápselt aru saanud, mis imetőőd see isa mul siin teeb, aga see on páris kummaline. Minu siin oldud aja on ta váhemalt viies-kuues riigis árireisil káinud ja űle nádalate káivad tema targad sőbrad meil őhtust sőőmas ja meie nende pool. Eelmine nádal tulid kőik jállegi meile ja isa űtles kaks páeva varem mulle, et nemad sűűa ei tee, kuna meil on kodus rukkileiba, minuga kaasaránnanud "Vana Tallinna" pudel ja űhesőnaga ostavad nemad űlejáánud asjad ja mina teen rahvustoitu. Mu enda mőte oli ka suur, mis siis on táiesti meie rahvustoit? Kuna kohe ausalt ma seapraadi hapukapsaga tegema ei hakanud tegin kartulisalati. Páev enne űtles ema, et vőiksin koogi ka teha ja ma lihtsalt ei osanud mingit rahvuskooki válja mőelda. Tegin siis meekoogi. Ma olin ikka kőige párast vága mures, kuue kűlalise asemel tuli kűmme ja ainult hea oli, et kőike topelt kogustes tegin:D Kui válja arvata see, et salat rohkem pudru meenutas láks kőik nagu enamváhem, niikaua kui asi láks koogini ja űks tark naine kűsis kas see ikka páris rahvuskook on? Mul oli kama pakk ja meepurgid ka laual ja mőte viis kohe kokku, et raputasin natuke kamapulbrit peale ja siis panin mett ka veel ja kőik tegid vaimustusega járgi:) Isegi likőőr meeldis kőigile ja náitasin veel mőnda laulupeo videot netist ja kőigil oli tore meel ja mul veel eriti:)

SZENTENDRE

Juba siiatuleku algusest kuulsin ma nádalas váhemalt kodus korra, kui mitte enam, selle linna nime. Augusti lőpus ma siis kűsisin mis selle asjaga on. Kui kuulsin, et kolida tahavad olin ma kűll őnnetu. Kuna meil on maailma vingeim majake ja hommikul peaksin siis lausa viiest tőusma ja űldse olin vist kőigega nii rahul, et ei osanud tahtagi midagi paremat.

Mul tekkis isegi mingipárast viha, kui jálle sőőgilauas seda nime kuulsin.

Oktoobri lőpus kutsus Kertu mind kontserdile, sama páev láksid kőik mu kodus 60 milj. forinti maja kaema. Kuigi asi oli alles őhtul ja mul oleks olnud aega kaasa minna rohkemgi veel ei olnud ma űldse vaimustunud ja kui isa siis mind poolvágisi ikka kutsus ja űtles, et sellist maailmailusat váikelinna pole ma veel oma elu jooksul náinud láksin mossitades ikka autosse teistele járgi.

Terve auto tee ma ainult mőlesin árge kolige, palun árge kolige. Aga kui ma autost válja astusin nágin kohe Doonaud, mis oli veel linna sodist rikkumata sinist várvi. Mida linna poole láksime seda rohkem naerule mu nágu láks ja sain kohe aru miks kőige kuulsamad kuntsnikud, lauljad, luuletajad ja muud tegelased siin elavad. Kőik teed on nagu meie vanalinna teed, enamus majadest saab suuremat ja váiksemat nánni ja veini osta, nágin váheamalt nelja hobuse kaarikut ja kőndisin ikka veel suvekingades ja jőime odavat kuuma veini ja jalutasime jőe ááres ja siis tuli maja... kűmne toaga, ilmatu suure veinikeldriga ja minu "tulevase" katuse toaga vaatega jőele.

Mu esimese kolme kuu soov muutus hoobilt vastupidiseks, kolime kolime palun kolime. Aga siis kiirustasime ruttu tagasi koju ja kui ma ikka űlepáeva kűsisin, kas me kolime ja millal ja kas, otustas tána isa rőőmsalt, et ei. Ema oli kurb ja mina olin veel kurvem ja nii mu pőőningu tuba katuse aknaga seal tűhjalt seisabki.