PAKIRŐŐŐŐŐŐŐŐŐŐŐŐŐŐŐŐŐŐŐŐŐŐŐŐŐŐŐŐM LŐPUKS SAIN !

viimnegi kannatus on katkemas. űleelmisest kolmapáevast lugesin igat páeva ja ootasin, et űks váike pakk minuni jőuaks. nádal mőődas ja ei miskit. pool nádalat veel ja ei miskit. nűűd siis reedel űtles isa, et láhme esmaspáeval ise pakile járgi ja ilmselgelt suutis siis hiljaks jááda. ma veel veits tőbine ja sain ikka koju jááda ja lugesin igat tundi, et kuus saaks ja otsisin oma passi ja őpilaspileti ja ungari eluloa ja kőik muu jama veel valmis ja olin igahetk valmis juba minema ja siis jah..... nagu űtles homme. tána őhtul sőime jálle kolme kahvliga őhtusőőki kűűslaaugu kastmes kűpsetatud sinihallitusjuustu ja páikese kuivatatud tomatitega salatis. aga olen nende imesőőmaaegadega isegi táitsa harjunud.
Ja veel javeeel káisin suvel Merilil kűlas ja suutsime űliűliűliűliilusat filmi vaadata muidugi nime olin unustanud. aga eile otsisin miskit youtube'st jálle ja leidsin treileri. panini kohe filmi laadima ja vaatasin 2 korda járjest ja tána veel korra. suutsin veel leida, et isegi raamat on olemas ja jőulud on kűll ammu mőődas, aga sűnnipáev pole seeest kaugel. ja kui nii hásti ei láhe teen omale raha tulekul ise kingi ja on ikka kőik hásti, headund:)

eilne őhtu polnud kaugeltki tavaline őhtu. kolm tundi lennujaamas viie eestlasega, kes hiljem kes varem, aga lőpuks seadsid end ikka kőik minema. tunne oli suur ja kodu tundus láhedal, aga teha polnud midagi. Leeni oli selline sama armas ja naerusuil nagu augustikuul, áratundmisvaeva polnud ollagi ja juttu játkus nii kauaks, et háál on tánaseks hommikuks táitsa láinud. aga tuju ikka hea ja usun, et kohe páris kauaks hea.

kuigi just praegu on terve aasta kőige masendavamad toonid ei kirjuta ma seda, sest kűll see láheb niipea jálle kuhu vaja. kirjutan hoopis seda, et kolme paiku koju mákke kőndides vőtsin jaki ára ja jalutasin sárgiváel kolmanda mártsi kuupáeval. olen őnnelik, et mul on oma tuba katuse all, ilus ilm ja ainult neli kuud sooja koduni.