värk nii, et mul on suulahes sadatuhat villi ja maisaa mitte miskit süüa ja eile oli veel surmahaigus, aga meel on ikka röömus kui pall ja elu on lill ja kuigi ilm on alati "nii kaunis" vahelduva pilvisusega pole seegi viga, söidan kohe pärnu ka ja homme suvepäevadele ja mötlen küll see elu on ikka ilus!

söidan kohe linna ära ei ma oska siin kodus ka kaua olla tuleb jälle kurbik meel. paljajalu töin läbi kasterohu marju ja laulan aina jooksevadjooksevad jooksaved jooksevadsinisemereeeekaldale vahtima kaldale vahtima varbad veees laevade kadumist laevade kadumist ja motlen et kuis on ikka tore et see aile kah kaugel ela

vat värki, mina ikka ilma blogimseta enam oska olla, pealkiri ka karusell nii , et jätkan siin oma vahvat elujuttu veel niikaua kui tujukest on. kuulan kurbi laule ja jälle on nutsi tuju aga jumalate önn, et see röömus tuju mul kah olemas on

10 minuti pärast söidame emaga bussile igastahes jääb see siis viimaseks jutuks siit, olgu nii mönigi asi rohkem kui kummaline ja halb ja oleks vöinud jätta tegematta siis aeg mis siin on olnud vöi tulek üldse on üks köige öigem asi mida üldse teha sain:)