Juba siiatuleku algusest kuulsin ma nádalas váhemalt kodus korra, kui mitte enam, selle linna nime. Augusti lőpus ma siis kűsisin mis selle asjaga on. Kui kuulsin, et kolida tahavad olin ma kűll őnnetu. Kuna meil on maailma vingeim majake ja hommikul peaksin siis lausa viiest tőusma ja űldse olin vist kőigega nii rahul, et ei osanud tahtagi midagi paremat.
Mul tekkis isegi mingipárast viha, kui jálle sőőgilauas seda nime kuulsin.
Oktoobri lőpus kutsus Kertu mind kontserdile, sama páev láksid kőik mu kodus 60 milj. forinti maja kaema. Kuigi asi oli alles őhtul ja mul oleks olnud aega kaasa minna rohkemgi veel ei olnud ma űldse vaimustunud ja kui isa siis mind poolvágisi ikka kutsus ja űtles, et sellist maailmailusat váikelinna pole ma veel oma elu jooksul náinud láksin mossitades ikka autosse teistele járgi.
Terve auto tee ma ainult mőlesin árge kolige, palun árge kolige. Aga kui ma autost válja astusin nágin kohe Doonaud, mis oli veel linna sodist rikkumata sinist várvi. Mida linna poole láksime seda rohkem naerule mu nágu láks ja sain kohe aru miks kőige kuulsamad kuntsnikud, lauljad, luuletajad ja muud tegelased siin elavad. Kőik teed on nagu meie vanalinna teed, enamus majadest saab suuremat ja váiksemat nánni ja veini osta, nágin váheamalt nelja hobuse kaarikut ja kőndisin ikka veel suvekingades ja jőime odavat kuuma veini ja jalutasime jőe ááres ja siis tuli maja... kűmne toaga, ilmatu suure veinikeldriga ja minu "tulevase" katuse toaga vaatega jőele.
Mu esimese kolme kuu soov muutus hoobilt vastupidiseks, kolime kolime palun kolime. Aga siis kiirustasime ruttu tagasi koju ja kui ma ikka űlepáeva kűsisin, kas me kolime ja millal ja kas, otustas tána isa rőőmsalt, et ei. Ema oli kurb ja mina olin veel kurvem ja nii mu pőőningu tuba katuse aknaga seal tűhjalt seisabki.
No comments:
Post a Comment