tegin just hiiiiigla tassi lemmikteed. kűhveldasin niii palju mett ja suhkrut, et magusast lausa valus hakkas. enne koju jőudu játsin trammid sinnapaika ning jalutasin hea mőnus tunnike doonau áárest bussile. leidsin uue lemmiklaulu - valami véget ért ja loen tánase páeva űheks űlivahvaks.

naljakas mőni hommik tőused teadmisega, tána tuleb űks hea páev ja nii láhebki. teinekord oled kolm nádalat selles rohkemgi kui kindel ja kőik láheb ristivastupidi.

aeg láheb kármelt ja tujud vahetuvad veel kiiremini. arvatavasti selle párast tihti ei kirjutagi, aga seda viga űritan parandada. igastahes talv on siin űks koledaim aastaaeg. hommikul sajab lund, őhtul vihma. ei ole kűlm ega soe vaid űkskolehallmass kőik.

pooletunnistest kőnnakutest on isu táis kűllaks ja veel, aga samas máekűnkal elamisel on ka omad rőőmud. hommikul viiest on hea alla vaadata, et leidub ka keegi, kes minuga tőuseb. varaőősel jőuan veel tavaliselt blokimajade tulukeste kustumist ja viimase hévi ránnakut ára náha.. keel on juba arusaadav ja mőne aja harjudes tundub koolgi armas juba. homme on juba peaaegu, et kolmas maailmavahva pulmakleidiballi szalagavato ja ootus on suur.

kertu armas kűűnallatern on pőlemas, david gray laulud juba arvutisse kulumas ja olen kőigega rahul ja veidi rohkemgi veel.