uus ikka vanatmoodi

kui űkspáev tundus see kirjutamise asi siin kohustusena siis nűűd on see juba táitsa meeldima hakanud. ma kujutan ette et jőuan ennem koju ka kui mu toa arvuti korda saab, aga mul űkstaspuha, sest olen isegi ema tőőtoaga nii ára harjund ja sellest ma vist oma váikse palavikunohukőha ja dagő laulude kuulamise kirjutada tahtsingi, et olen kőigega harjunud.
vana kool on juba tordi, pisarate, eksamite, teeklassi ja sadade treppidega seljataga, koristajale ma játkuvalt ei meeldi ja váljas sajab jálle mőnusat vihma nagu űlepáeva, aga miskipárast tundub kőik praegu just nii nagu peab.
mőtlesin ka midagi tarka jőulust kirjutada aga ainus helgeim málestus on see, et jőululaual láks me pikakarvaline kass pőlema, aga ta on ikka eluvaimu juures. aga mis on vahva, et algul on esimene jőul kus on oma pere ja vanaemad-isad, siis minnakse űhe v.ema juurde sőőma ja kinke koguma siis teise juurde ja enne uut aastat kutsutakse veel sőbrad jőulusőőmale, kes toovad veel kinke, mis on minumeelest enamgi veel kui vinge traditsioon. uusaasta őőle ma mingit iseloomustavat sőna ei oskagi leida, sest see asi on ikka meeletu. sest párast joulu on kőik metroopeatused, rongijaamad, bussijaamad ja misiganes taolised kohad űle kuhjatud kőikvőimalike tuutude-pasunate ja kőigega mida veel ette kujutada saab. párast esimesi minuteid uues aastas tuli taevast jálle igapáevast vihma aga sellest hoolimata tantsisid inimesed paduvihmas tánaval. ja tánu sellele mul váike haiguseke tuligi, aga siiskisiiski tegin veel eile vanaema 70. juubeliks kűpsisetordi ja kőigil oli tána jálle rőőmus meel. ja sellega ma oma váikse uueaasta jutukese lőpetangi olge ikka tublid:)